Muska ei sea loomingule žanripiiresid – dub'i, glitch'i või multifilmi-esteetikat ta ei välista, aga ei tõsta ka esile. Teda huvitavad helilised tekstuurid ja loop'ide manipulatsioonid, millest sünnivad muusikalised narratiivid, kus «Oige ja vasemba» võib viia otseteed Haruomi Hosono jälgedesse.
