Mõned päevad tagasi, kui olin sooritanud ostud ühes Tallinna suures toidupoes ja ukse poole kõndisin, kuulsin selja tagant sammumüdinat ja hetk hiljem kerkis mu kõrvale keegi mustas ülikonnas koljat, kes näitas mulle mingit vana arvet ja palus viisakalt see ära maksta. Uurisin arvet – tõepoolest, ostud olid minu omad! Aga kuidas nad maksmata said jääda? Mul pole kombeks kätt võõrasse taskusse, ka mitte poe taskusse pista. „Ikka juhtub vahel,“ kohmas koljat, kuid tema häälest võis selgelt välja lugeda, et tema arvates oli mu tegu tahtlik.
