Viimaste rahvuslike traumade ajal on «mõtete ja palvete» kõrvale targutama kiputud. Juhtub miskit kohutavat, keegi saadab teele mõtted ja palved, ning teised torkavad, et «meil pole sinu palveid vaja, tegusid on tarvis». Nad mõistavad selle fraasi hukka ainult oma mõistmatusest ja tormavad tahtmatult solvama. (Ma alati loodan, et see on tahtmatu.)
