Olen Vormsil kunagi ammu pikalt käinud, sõna otseses mõttes käinud, lausa ringi saarele peale matkanud (matk kestis nädala, sest tegu on Eesti suuruselt neljanda saarega!). Meenutan ja mõtlen, mismoodi jäi siis, nõuka-aja lõpus, mu sisse mingi kergelt hirmutav «tuulte tallermaa» tunne. Rohkem ma sellele toona ei mõtelnud, aga alles Barbi Pilvre «Minu Vormsit» lugedes jõudis mulle pärale, mis see oli, mida ma teismelisena tundsin.
