Michal Snuniti «Hingelind» algab tsitaadiga: «Sügaval, sügaval kehas elab hing. Keegi pole teda veel näinud, aga kõik teavad, et ta on olemas.» See õhuke ja napisõnaline, aga põhjatu tähendusega raamat on usutavasti mõjutanud meist õige paljusid. Ja üsna ligilähedaselt, kui lavastaja Johan Elm kirjeldab noorsooteatri kavalehe saatesõnas: «… mäletan siiani seda tunnet, mida raamatut lugedes tundsin.»
