Mis oleks, kui me vaataksime eksimusi mitte kui komistuskive, vaid kui trepiastmeid? Just matemaatikatunnis, kus iga vastus näib olevat kas «õige» või «vale», võib tegelik õppimine alata hoopis valest kohast. Mõni õpilane ei ava vihikutki, teine kirjutab lehekülje täis – aga mida näitab see tegelikult nende mõtlemise kohta? Uued uurimused ja haridusteadlaste kogemused viitavad üheselt: viga on väärtuslik tööriist, mitte takistus. Kuid kuidas muuta klassiruumi õhustikku nii, et vead ei tekitaks hirmu, vaid uudishimu? Ja miks võiks matemaatika olla rohkem looming kui drill? Vastus võib peituda ühes lihtsas küsimuses, mida õpetaja küsib – või jätab küsimata.
