Kujuta ette olukorda, et astud hämarasse ruumi ja seal vaatab nurgast vastu võõras. Ta noogutab tervituseks, hoiab silmsidet ja näol väreleb vaevumärgatav naeratus. Nendes liigutustes on midagi kummaliselt tuttavat – see on tabamatu «miski», mis eristab elusolendit masinast. Lähemale astudes on aga selge, et olend pandi kokku kuskil laboris. See on Moya.
