Filmiajakirjanikuna on kinos käimisest kujunenud mu elu lahutamatu osa ja võin liialdamata öelda, et kui arvestada sisse festivalid, käin aasta jooksul umbes kahesajal kinoseansil. Aga esimest korda elus pean tõdema, et nüüd tabavad mind juba eos hirmuvärinad, kui mu lähedale satuvad limpsikinos istuma heatujulised sõbrad või paarikesed, kelle puhul võib juba ette aimata: need pläkutavad veel tükk aega pärast filmi algust edasi. Ja mitte ei tahaks olla see tüüp, aga ma olen hakanud aina rohkem lobamokkasid korrale kutsuma. Asjad on läinud päris hulluks.
