Barbadose keerulised valikud teel vabariiklusele

Barbados on tänasest, 30. novembrist 2021 vabariik. Ühendkuningriigi kuninganna Elizabeth II ei ole enam saareriigi riigipea, sajandeid kestnud kolonialismiajastu on lõplikult selja taha jäetud ning riik ei lase enam kahelda oma valitsemisvõimes, nagu seisab aasta tagasi avaldatud vabariigi väljakuulutamise kavatsuses. Kuid miks just nüüd, Barbadose iseseisvuse 55. aastapäeval kuulutada välja vabariik? Ja kas Londoni mõjuvõim võib asenduda Hiina omaga?

The post Barbadose keerulised valikud teel vabariiklusele appeared first on Diplomaatia.

Barbados on Kariibi mere saartest idapoolseim, üks suurema rahvaarvuga (u. 290 000) ja jõukamaid sealsetest saartest. Saavutanud küll 1966. aastal iseseisvuse Suurbritanniast, kehtis seal ja kehtib siiani 15 riigis Briti põhiseaduslik monarhia. Ebaõiglusel, ebainimlikul ja toorel ekspluateerimisel põhinev koloniaalpärand on tänapäeva Barbadost enim kujundanud jõud. Selleks, et Barbadose otsust Suurbritannia võimust just nüüd lõplikult lahti öelda (aga ka sellega kaasnevaid ohte) paremini mõista, tasub ajaloo pealispinnast sügavamale sukelduda.

Troopilisest paradiisist koloniaalpõrguks

Inimesed jõudsid Barbadosele tuhandeid aastaid tagasi – mõned arheoloogilised üksikleiud viitavad, et saarel võisid elada inimesed juba pea 1600 eKr¹. Siiski on esimene dokumenteeritud indiaanlaste asula dateeritud vahemikku 350 ja 650 pKr – ajast, kui saarele rändasid Troumassoidi inimesed Lõuna-Ameerikast. Saarele leidsid tee kaks hõimu – Lõuna-Ameerikast pärit aravakid, kes domineerisid saarel vahemikus 800–1200 pKr, ja sõjameelsemad kalinagod, kes saabusid Lõuna-Ameerikast 12. ja 13. sajandil². Samas ei ole täpselt teada, kas tegu oli püsiasukatega või saart tihti külastavate inimgruppidega.

Kuigi tänaseni on ebaselge, milline Euroopa rahvas saabus Barbadosele esimesena, toimus see tõenäoliselt millalgi 15. või 16. sajandil. Kui üks vähemtuntud allikas viitab hispaanlastele³, siis enamik toob esile portugallasi, kes teel Brasiiliasse olla jõudnud sinna esimesena⁴. Enamus Euroopast ei ilmutanud saare vastu siiski algselt suuremat huvi – kui kõrvale jätta Kastiilia kuningriik, mis 1511. aastal märkis saare oma valdusena³. Ühel 1519. aastast pärineval kaardil on saar juba ka geograafiliselt õigesti määratletud.

1627. aasta veebruaris tõi inglise laev “William and John” saarele esimesed kolonistid koos orjadega ning seda peetaksegi briti koloniaalvõimu alguspunktiks Barbadosel.

Huvipuudus ei jäänud aga kauaks kestma. Portugal hõivas saart ajavahemikus 1532-1620, seejuures rajamata püsikolooniat. Muide – just portugallased andsid saarele nime kutsudes seda „Os Barbados“, mis tähendaks otse tõlgituna „habemega“. Sel ajal toimusid ka hispaanlaste orjarüüsteretked saarele, mis vähendasid põliselanike arvukust 16. sajandi alguses sedavõrd, et 1541. aastast pärineb viide sellele, et saar on asustamata. Arvatakse, et indiaanlased kas vangistati, et neid orjadena kasutada, või nad põgenesid läheduses asuvatele ja kergemini kaitstavatele mägisaartele⁴.

Britid vahetasid portugallased välja 14. mail 1625, kui randus esimene inglise laev “Olive Blossom“, mille meeskond hõivas saare inglise kuningas James I nimel. Juba 1627. aasta veebruaris tõi inglise laev “William and John” saarele esimesed kolonistid koos orjadega ning seda peetaksegi briti koloniaalvõimu alguspunktiks Barbadosel². Britid olid need, kes rajasid saarele püsiva koloonia ning saar toimis kroonikolooniana üle kolme sajandi.

Suhkruroo kasvatamise mõru hind

Barbados oli Briti impeeriumi esimene ekspordile ülesehitatud troopiline põllumajanduskoloonia. Saar oli emamaale majanduslikult edukas mitmel põhjusel. 17. sajandi keskel alanud suhkrurevolutsioon muutis 20 aastaga nii Barbadose loodust kui ühiskonda põhjalikult ja jäädavalt⁵. Suurem osa troopilisi metsi raadati eesmärgiga luua istandustele sobilik maastik. Suhkruroo kasvatamine vajas aga hulgaliselt töökäsi, mida toodi algselt suurtes kogustes Suurbritanniast. See muutis saare aga kiiresti üheks kõige tihedamalt asustatud paigaks maailmas.

Aegamisi kasvava valge tööjõu hinna tõttu pöördusid plantaatorid odavama tööjõu saamiseks Lääne-Aafrikasse, kust imporditi mustanahalisi orje suurel hulgal peamiselt Kuldranniku piirkonnast (tänane Ghana). Töö suhkruistandustes oli ränkraske ning suremus orjade seas kõrge. Sellest tingitud tööjõupuuduse leevendamiseks vajati ja veeti juurde pidevalt uusi orje, et säilitada piisavat tootlikkust. Kui 1655. aastaks oli saare 43 000 elanikust pea pooled orjad, siis 1807. aastaks oli Barbadosele veetud üle 380 000 orjastatud inimese, mis omakorda kinnistas juba koloonia üsna varases alguses aluse loodud uutmoodi ühiskonda, mida Beckles (2016) on defineerinud kui “puhtalt istandusliku” orjaühiskonda. Beckles’i (2016) järgi on Barbados Briti orjaühiskonna sünnikoht ja Suurbritannia valitseva eliidi poolt kõige julmemalt koloniseeritud valdus, kus varandus teeniti “ühekordselt kasutatavate” orjade tööjõu hinnaga, et toota suhkrut, millest saadav rikkus aitas kindlustada impeeriumi püsima jäämist ja põhjustas samas miljonitele mõõtmatuid kannatusi⁶.

17. sajandi Barbadose ühiskondlik korraldus jaotas inimesed kolme kategooriasse – vabad, taunitud ja orjastatud. Seejuures oli ka rass ja etnos kriitilise tähtsusega tegur, mille põhjusel jaotati inimesi omakorda valgeteks, värvilisteks (osa Euroopa ja Aafrika päritoluga) ja mustadeks, kelle võimalused ja vabadused erinesid märkimisväärselt. Näiteks kui mõned valged olid vabad ja osad olid taunitud, siis mõned värvilised olid vabad ja mõned orjad. Samal ajal olid mõned mustadki vabad ja enamus orjad, kuid kunagi ei orjastatud ühtegi valget⁷.

Kuigi inglased lõpetasid orjakaubanduse 1807. aastal, ei loobutud orjapidamisest kui institutsioonist alles 1838. aastani, kui Briti Impeeriumis orjandus ja nn. tasuta tööjõu tähe all õpipoisiks olemine keelati.

1660. aastaks tootis Barbados juba sama palju kui teised Briti kolooniad kokku ning seda peeti tulusaimaks kolooniaks⁸. Kuna saare pindala on vaid 431 km², sai vaba maa istanduste rohkuse tõttu üsna kiiresti otsa ning see sundis neid vabu valgeid barbadlasi, kes soovisid maaomanikeks saada, mujale Briti Lääne-India saartele emigreeruma. See andis saarele kuni 18. sajandi alguseni regioonis omamoodi juhtrolli seeläbi, et Barbadoselt tuli pidevalt uusi asunikke teisi piirkondi (nt. Jamaica) asustama. 18. sajandi keskpaigaks oli Barbados domineeriva positsiooni suhkrutööstuses minetanud ning hakkas alla jääma Leewardi saartele ja Jamaicale. Siiski sõltus kuni 20. sajandini saare majandus suuresti suhkru, rummi ja melassi tootmisest.

Kuigi inglased lõpetasid orjakaubanduse 1807. aastal, ei loobutud orjapidamisest kui institutsioonist alles 1838. aastani, kui Briti Impeeriumis orjandus ja nn. tasuta tööjõu tähe all õpipoisiks olemine keelati. Nimelt eelnes Barbadosel ja ülejäänud Briti Lääne-India kolooniates orjade täielikule vabanemisele ka pärast orjanduse keelustamist nn. tasuta õpipoisiks olemine, mis kestis 6-12 aastat⁹.

Omamoodi huvitav on seegi, kuidas orjapidamisele lõpp tehti. Seaduslikult on keeld ilmne, aga Briti valitsus pidi orjade kui kauba kaotamise orjapidajatele hüvitama, orjad sisuliselt n-ö „välja ostma“. On hinnatud, et orjanduse kaotamise kui otsuse kogukulu inglise maksumaksjaile oli 20 miljonit naela (40 protsenti tollasest riigieelarvest), tänases vääringus ligi 20 miljardit naela. Selle üüratu summa tasumiseks pidi valitsus aga laene võtma ning neist viimased, orjade välja ostmiseks võetud laenud, maksti briti maksumaksja poolt tagasi alles 2015. aastal.

Barbadose tee omariikluseni

Pärast orjanduse keelustamist säilitasid istanduste omanikud kui eraldiseisev ühiskonnaklass kontrolli Barbadose poliitika ja majanduse üle, mis tähendas järgneva sajandi jooksul vähe muutusi enamikule vaesuses elavatele töölistele. Sotsiaalsete ja poliitiliste reformide järkjärguline kasutuselevõtt 1940. ja 1950. aastatel viis Barbadose esmalt aastatel 1958-1962 Lääne-India Föderatsiooni, mis koosnes kümnest Briti kolooniast. Selle toimimist takistasid mitmed tegurid, millest enim on esile toodud nii liikmete koloniaalstaatusest tulenevat piiratud seadusandlikku võimu, rahvuslikke erimeelsusi kui ka vähest avalikkuse tuge, mistõttu see lagunes peagi. Samas signaliseeris juba see Barbadose ja mitme teise endise koloniaalsaare soovi lõplikult Suurbritanniast eemalduda ning alates 1970. aastatest on monarhi tagandamine ja vabariiklus korduvalt kõne all olnud.

1966. aasta iseseisvumine tähendas sisuliselt seda, et Barbados ei olnud enam Briti koloonia ega Suurbritanniast sõltuv, aga see jäi ametlikult siiski kuninganna omandis olevaks valduseks. Barbadost ja teisi Briti monarhi juhitud riike käsitleti mitteametlikult kui “Rahvaste Ühenduse alasid” (Commonwealth Realms). Kuigi neil on Suurbritanniaga teatud side, on monarhi roll suuresti tseremoniaalne. Teda esindab kohapeal kindralkuberner (Governor–general), kes täidab monarhi igapäevaseid ülesandeid. Koloonia loomisest kuni selle lõpuni juhtisid provintsi enam kui sada kuberneri (aastatel 1627-1966), kes ametivande kohaselt pidid olema lojaalsed ja teenima ainult ja vaid kuningannat ja tema järglasi, mitte Barbadose inimesi.

Iseseisva Barbadose esimese peaministri, Errol Walton Barrow’i, nägemus riigi tulevikust ulatus kaugemale Kariibi mere saarestikust. Ta soovis Barbadosele maailmas suuremat rolli – Rahvaste Ühendus pidi teel sinna olema vaid esimeseks peatuseks. Barrow’i (1966) sõnade kohaselt ei tohtinuks Barbadose väike territoorium ega tagasihoidlik rahvaarv olla takistuseks teel omariiklusele. Ta on ajalukku läinud muuhulgas sellega, et Barbadose Iseseisvuskonverentsil 1966. aasta juulis öelnud ta toonasele Briti kolooniaminister Fred Lee’le, et tema “valitsust ei leita pärast sulgemisaega koloniaalruumides luusimas“. Seda mõtet taaskasutati muide mullu 16. septembril vabariigi väljakuulutamise kavatsuse deklaratsioonis.

Naise riigipeaks tõusmine on endistes koloniaalmaades seejuures oluline muutus. Briti Rahvaste Ühenduse kindralkubernerid on pea alati olnud mehed.

12. oktoobril 2021 esitasid Barbadose peaminister Mia Amor Mottley ja opositsiooniliider Joseph Atherley ühiselt esimese presidendi kandidaadiks 2018. aastast ametis oleva Barbadose kindralkuberneri Dame Sandra Masoni. Mason valiti 20. oktoobril parlamendi toetusega Barbadose Vabariigi esimeseks presidendiks, kelle ametiaeg algab, 30. novembril 2021.

Naise riigipeaks tõusmine on endistes koloniaalmaades seejuures oluline muutus. Briti Rahvaste Ühenduse kindralkubernerid on pea alati olnud mehed¹⁰. Ka varasemalt Briti kuningakojast lahti öelnud riikides on esimeseks presidendiks valitud vaid mehi – Guyanas 1970. aastal sir Edward Luckhoo, Trinidad ja Tobagos 1976 sir Ellis Clarke, Dominical 1978 sir Louis Cools-Lartigue ning Mauritiusel 1992 sir Veerasamy Ringadoo. Kõik nad on olnud ka endised kindralkubernerid.

Briti monarh jätkab lisaks oma koduriigile Ühendkuningriigile ka pärast Barbadose lahku löömist 15 riigi valitsemist. Vaid aeg näitab, kas see muster, kus ühel hetkel öeldakse Briti võimust (ka sümboolsest) lahti, jääb korduma järgmistes Rahvaste Ühenduse liikmesriikides. Neist kõige tõenäolisemaks on viimasel ajal peetud Jamaicat, kus üheks häälekamaks vabariikluse eestkõnelejaks on endine peaminister Portia Simpson Miller, kes on alates 2016. aastast ka opositsiooni juht. Vabariikluse võimalikkusele on viidanud ka praegune Jamaika kindralkuberner Patrick Allen.

Demokraatia lati alt minek

Barbados on tegemas ajalugu – Kariibi mere riik jätab monarhia ja valib vabariigiks saamise, seda 55 aastat pärast formaalset iseseisvumist. Arusaadav, et Barbados soovib endale teistsugust tulevikku eelkõige vabariigina, mille riigipea pole enam kui 6700 kilomeetri kaugusel. Briti kuningakoja hoiak „tegemist on Barbadose valitsuse ja elanike siseasjaga“ on küll positiivne, ent teed vabariikluse suunas varjutavad mitmed anomaaliad, millest on samuti vaja rääkida, sest vabariigiks saamisel on siiski oluline ka viis, kuidas selleks saadakse.  

Lihtsustatult tähendab vabariik seda, et riigipeaks ei ole monarh, ent kaasaegsed määratlused lisavad sellele ka piiratud valitsemise. Simeon McIntoshi (2002) järgi „käsitletakse rahvast kui tervikut tõelise konstitutiivse võimuna ja see võim on väljendatud (kirjalikus) põhiseaduses”, mis sätestab üksikisiku vabaduse ja õigusriigi põhimõtte¹¹. Ehkki tänapäeva Barbados on demokraatlik riik, kus toimuvad korrapäraselt vabad valimised ning peetakse kinni kodanikuvabadustest, vaevab seda valitsemise läbipaistmatus¹², kusjuures puudub seadusandlus, mis reguleeriks juurdepääsu teabele.

Barbadose valitsuse otsus on ebatavaline – luua enne vabariik ja vahetada ametis olev kindralkuberner välja presidendi vastu ja alles seejärel viia läbi põhjalik põhiseaduse reform “teiste” muudatustega.

Enim kriitikat on saanud vabariigiks saamise referendumi võimalikkus. Kuigi Barbadose praegune põhiseadus ei sisalda sätteid rahvahääletuse korraldamise kohta, ei soovi Barrow-Giles’i (2021) kohaselt valitsus riskeerida võimaliku „ei“ tulemusega, mis Caswell Franklyn’i (2021) järgi ilmestab see teiste puudujääkidega hästi uue põhiseaduse vajadust. O’Brien (2018) toob esile sellegi, et kuigi referendumeid võimaldav seadus võeti vastu juba 2005. aastal ja rahvahääletuse toimumise kuupäev määrati koos 2008. aasta üldvalimistega, seda ei toimunud ja järgnevad valitsused on vastava referendumi kuupäeva aina edasi lükanud¹³. Yearwood ja Barrow-Giles (2021) rõhutavad, et tuleb tagada, et vabariikluse poole liikumine oleks rahvahääletusel põhinev ja et seda toetaks selgelt ka rahvas¹⁴. Kui valitsus kardab rahva arvamust küsida, siis kardab ta ka demokraatiat – tõelises demokraatias peab olema rahval õigus valida. Seda õigust võimaldab rahvahääletus, millest valitsus saab legitiimsuse valitsemiseks.

Seega on Yearwood’i (2021) tõstatatud küsimus presidendi institutsioonile üleminekust vaid muutuse enda pärast igati õigustatud ja vastuseta. Barbadose valitsuse otsus on ebatavaline – luua enne vabariik ja vahetada ametis olev kindralkuberner välja presidendi vastu ja alles seejärel viia läbi põhjalik põhiseaduse reform “teiste” muudatustega. Barbadose endine (2014-2018) suursaadik Suurbritannias Guy Hewitt toob esile sellegi, et tegelikult vajanuks saareriik rohkem aega, et kogu protsess korralikult läbi mõelda. Kuigi Barbadose valitsuse vabariigiks saamise otsus on arusaadav ja maailmale sümpaatne, devalveerib selline lahenduskäik, kus vabariik luuakse enne seadusliku selguse loomist regioonis nii demokraatiat kui vabariiki institutsioonina.

Londoni mõjuvõimu vähenemine võib asenduda hoopis teise mõjukeskuse – Hiinaga.

Barbadose vabariigiks saamise protsessi hoolikalt jälgides nähtub, et lisaks koloniaalpärandile selja keeramise, naiste juhtimise juurde tuleku aga ka saart raputanud kohaliku BLM-liikumise aktsioonide ja ägeneva geopoliitika kõrval on jätkuvalt oluline arusaam, mida McIntosh (2002) on sõnastanud järgmiselt: „Kuniks jääme Briti krooni subjektideks … toimub meie põhiseaduslik debatt “võõra” tooniga. Meid kas vaigistatakse või sunnitakse rääkima meile peale surutud koloniaalpõhimõtete institutsioonide ja tõlgendustraditsioonide raames“¹¹.

Silma tasub peal hoida ka teistel maailma suurjõududel, kes võivad Suurbritanniast eemalduva saareriigi vastu huvi tunda. Londoni mõjuvõimu vähenemine võib asenduda hoopis teise mõjukeskuse – Hiinaga. Barbados liitus alles hiljuti, 2019. aastal Hiina „Vöö ja tee“ algatusega ning Suurbritannia parlamendi väliskomisjoni esimees Tom Tugendhat on hiljuti etteheitnud regiooni survestamist Hiina poolt, mille eesmärk olla aktiivselt õõnestada Suurbritannia ajaloolist staatust Kariibi mere saarte partnerina. Sellised arengud võivad ühel hetkel viia noore vabariigi tõdemuseni, et taaskord leitakse end Barrow’i (1966) tsiteerides “pärast sulgemisaega koloniaalruumides luusimas“.

The post Barbadose keerulised valikud teel vabariiklusele appeared first on Diplomaatia.