Eeva istub oma suure maja pisikeses köögis, sõrmed teetassi ümber põimitud, pilk peatub kord kellal, kord aknatagusel pimedusel. Korraks võtab ta käed teetassi küljest, lükkab laual seisvat soolatopsi millimeetri võrra pipratoosile lähemale ja silub lauda katvat jõulutähtedega vakstut, mis servadest auklikuks kulunud. Enne sängi pugemist käib ta läbi kõik oma kahekorruselise maja toad ja kustutab tuled.
