„Ma pidin minema vägivallast loobumise nõustaja juurde. Ausalt öeldes olin alguses pahane: omast arust ei olnud ma mingi vägivallatseja. Prokurör ütles, et ma olevat naist peksnud, ähvardanud ja sõimanud. Mina nägin seda teistmoodi: ma tõstsin küll häält, võib-olla raputasin, aga see polnud mingi vägivald. Pealegi ei olnud see ainult minu süü – naine oskas samuti õigetele nuppudele vajutada. Ja eks mul endal oli lapsena olnud kodus samamoodi. Igatahes läksin algul plaaniga, et käin paar korda kohal, saab kiirelt kaelast ära.“ – mees (40) abielus, isa.
