„Eesti oli ikka väga vaene, kui ma 1993 siia tulin. Nüüd, kui eestlastel on kõigil elu… kui mitte väga hea, siis igal juhul hea, ei oska inimesed enam midagi peale hakata. Mida ma teen, kui kõik on hästi? Mida ma tahan elust? Mis must saab?“ arutleb kirjanik Mika Keränen.
