Kujutage ette hobust, kes oskab peast liita, kirjutada koputades sõnu ja eristada kunstnike stiile – ja seda mitte muinasjutus, vaid Berliini linnaväljakul. XX sajandi alguses uskusid paljud, et Hansu-nimeline imehobune on midagi enamat kui lihtsalt talliloom. Ta sai kuulsaks kui neljajalgne arvutusgeenius, kes justkui mõistis ka saksa keelt. Kuid üks tähelepanelik teadlane otsustas asja põhjalikumalt uurida. Mis juhtus, kui hobune ei näinud publikut ega teadnud küsija vastust? Ja mida me tegelikult õppisime temalt – rohkem temast või rohkem iseendast?
