Mäletan, et kui ma 1980ndate lõpus teismelisena töötasin raamatukogus, siis keegi ütles Raimond Kaugveri raamatu «Nelikümmend küünalt» kohta, et on ime, kuidas niisugune asi sai ilmuda sügaval nõuka-ajal… Lugesingi toona raamatut selle imestuslause taustal, aga ilmselt lugesin liiga noorelt, ime jäi tabamata. Muud Kaugveri teosed tundusid mulle toona arusaadavamad, õhulisemad, rohkema dialoogiga, vähema kirjeldusega.
