"Kui ma näen järjekordselt kuskil mõnda Molière'i või Tšehhovi või Shakespeare'i tükki – jah, see võib olla ühiskonnakriitiline, aga ta on seda nii suure distantsi pealt, et mulle tundub, et suur osa publikust võtab seda lihtsalt naljana –, siis isegi kui see lavastus on (väga) hästi tehtud, ei saa ma aru, miks praegu sellist asja teha," küsib Säde Einasto artiklisarjas "Noorelt teatrisse!".
