Kui ma aasta tagasi Brasiilia Amazonases huni kuini hõimul külas olin, istusime ühe pärastlõunase päeva kuumuses perepea papai Txanaga jõe ääres puude varjus ning ootasime paati, mis meid tõusuveest paisutatud jõe teisele kaldale viiks. Kuna kedagi kohe tulemas polnud, tekkis aeg ja ruum, mida külaelu tavapärases saginas tihti ei leidnud. See oli meievahelise suhtluse olulisemaid hetki, mil ma papai Txanale elu ja suhete kohta ettevaatlikult isiklikke küsimusi esitada sain.
