Olen palju mõelnud, mis Vahuriga juhtus. Mulle tundub, et teda tabas tipus olles peapööritus. Sinna viisid ta „Serafima ja Bogdani“ uskumatu edu, kriitikute kiitus ja lõputud raamatukogude lugemisjärjekorrad. Küllap unistab iga looja millestki säärasest. Aga tipus on ka tuuleiilid, tasakaalu hoidmise kõhedus ja ängistav kuklapaine, kas ka järgmised teosed sama hästi lendu lähevad.
