Auschwitzis ellu jäänud Viktor Frankl mõistis, et inimest ei ajenda tegutsema mitte Freudi kirjeldatud naudingu- ega ka Adleri kirjeldatud võimuiha, vaid eelkõige mõtestatuse iha. Inimene vajab tähendust rohkem kui kõike muud – ja just siit avaneb tee arusaamani, et igas hinges on peidus midagi, mis ei piirdu pelgalt kehalise või sotsiaalsega, vaid otsib midagi sügavamat.
