Emili Kolk: eidekene ketrab

Ime küll, kõige esimene unenägu, mida oma elus mäletan, ei olegi mu enda oma. Olen umbes kolme-neljane, maamaja hämaras pruunis toas, selg vastu sooja tellistest ahju ja ümisen näputööd tegeva vanavanaema lauluga vaikselt kaasa: