On päikseline detsembrihommik. Istun Tartu ülikooli ühe tähtsaima töötaja kabinetis, ajaloolisest hõngust paksus hoones, et arutada ahistamiskaebust, mille kaastudengi vastu esitasin. Sealsamas istub ka mulle tundmatu naine, kes pole end kordagi tutvustanud. Abi ja toetuse asemel kuulan kommentaare: „Kas sa ei reageeri üle?“ ja „Äkki tema tõlgendas olukorda teistmoodi?“ ja „Sa peaksid tugevamalt “ei“ ütlema!“
