Новости за 23.07.2022

Viljandist tosin kilomeetrit Kilingi-Nõmme poole asub Puiatu. Viljandi poolt sõites näitavad viidad paremale Puiatusse kahel korral, enne kui maantee ääres võib märgata ühe põõsastiku ja puudesalu juures kümmekonda autot parkimas. Eelteadmisteta liikleja põrutaks kohast mööda, jäädes võib-olla juurdlema, miks selles kohas nii palju autosid pargib, kuid teadlik lehelugeja ja raadiokuulaja, kellele on jäänud meelde reportaažid ja kirjeldused Puiatu pood-kohvikust, võivad pöörata paremale pinnaskattega parkimisplatsile. Читать дальше...

Majandusanalüütik Kristjan Järvanist sai Kaja Kallase uues valitsuses ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister. Ühtlasi esitas ta avalduse Isamaa erakonnaga liitumiseks.

Juunis võis Tallinna-Tartu maantee ääres Kükita grilli lähistel näha võililli nosivat karu. Nooruke mõmm tundus olevat paarsada kilo raske ja ääretult rahumeelne ning kahe tunni jooksul, mil loom mahlaseid maitsvaid varsi mugis, pidas metsaoti vaatlemiseks kinni nii mõnigi auto. Kolmest neist tõttasid välja enesetapjad, nagu neid kutsuti karust sootuks kaugemal kinni pidanud sõiduki kabiinis. «Enesetapjad» seetõttu, et inimesed kõndisid kartmatult päntajalale täitsa ligi. Üks naine haaras kaasa lapsegi... Читать дальше...

Vahel küsitakse mu käest, kes on meie looduses kõige ohtlikum loom. Pärast väikest mõtlemist annan vastuseks: puuk. Ohtlik pole mitte puugihammustus ise, vaid see, et verd imevast puugist võime saada mõne ebameeldiva haiguse. Kuid seepeale üksnes puukidega tarmukasse võitlusse astumine on mõneti eksitav. Puuk on vaid sõnumitooja.

Eesti suvi on lühike ja üsnagi ettearvamatu. Ta võib olla jahe ja vihmane, aga ka põrgupalav, nagu viimased aastad paraku on näidanud. Üks on aga selge: suvel tuleb puhata, suvest tuleb võtta viimast. Kes kihutab ühelt suveetenduselt-ürituselt teisele, kes kasutab suveaega reisimiseks või kodumaa looduses matkamiseks, kes koriluseks-hoidistamiseks, kes niisama suvekodus või rannas lebotamiseks.

Kui maestro Neeme Järvi Pärnu kontserdimaja hubases lounge’is pärast fotosessiooni istet võtab ja ma talle koogi kõrvale kohvi kallan, küsin igaks juhuks üle, palju meil aega on. Maestro laksatab Josef Straussi valsi «Dynamiden» partituuri lauale ja ütleb lõbusalt: «Nii palju kui vaja, õnnelik inimene ei vaata kella!»

Kõik, kes suhtlevad ­teiste inimestega, teevad ­vahel neile haiget. Sõna või teoga, kogemata või ­meelega, kergelt või ­hingepõhjani vapustavalt raskelt. Kõigis suhetes on ka arusaamatusi, konflikte, piiride ületamist ja lubaduste murdmist. Et suheldes aga päris katki ja alalõpmata tülli ei mindaks, ongi vaja osata vabandust paluda.

Meie kõigi perekonnas on lapsepõlvemälestusi vanaema aiast, need lõhnad ja värvid lillepeenardes ei unune. Taluaedade taimed ei ole ehk küll kõige efektsemad ja silmapaistvamad praegustega võrreldes, kuid nad on usaldusväärsed ja oma vastupidavust meie kliimas juba sadakonna aasta jooksul tõestanud. Vanu sorte tasub alal hoida, sest sellega hoiame alles ka oma (aia)kultuuripärandit.

Indias ei saa ükski päev elada oma kinnisideedes, euroopalikus korraarmastuses ega varakult valmis mõeldud plaanides. Ja kui sul need on, siis raputab tegelik elu need pilbasteks paari tunniga. Aga seda ma Goasse kogema ja avastama läksingi, kuidas elada teisiti.

Paljud on kuulnud lauset, mis kuulutab kliendi kuningaks. Võiks arvata, et kuninga heameele nimel ollakse valmis pingutama, et müüa toodet kiiremini, kõrgemalennuliselt ja kaugemalt, kuid turismi- ja transpordisektoris on klient-kuningad viimasel ajal hädas. Euroopa ülekoormatud lennujaamades, kus lennufirmad katsusid teenida maksimaalset tulu, kuid investeeringuid teenindajatesse ei tehtud, näeb neid seismas lõputuis järjekordades ning lohistamas oma pampe otsekui põgenevaid aristokraate eelviimase sõja aegu.