Jooksen kuumal tööpäeval lõunapausi ajal kliinikust välja, et naabruses asuvas kohvikus üks kosutav eine võtta ning mis kõige tähtsam - suur sõõm värsket briisi ja päikesekiiri silmadesse ning südamesse salvestada. Pikad päevad kinnises ruumis ja kunstvalguses lausa õgivad energiat, nii et juba kesknädalal elad ainult maale ja mere veerde saamise unistuse najal. Seal juhtub iseenesest midagi, mis sind igakord uhiuue energiaga, täitsa tumerohelise ja patuvabaga, imekombel täis laeb. Olen selle eest hiiglama tänulik. Читать дальше...