Keegi, keda tunneme, räägib meile, et ta elu näib mõttetu ja tahaks kõike lõpetada. Kuulame. Võib-olla arutame endamisi, et eks selliseid hetki ole kõigil ja viskame kohmetult nalja. Võib-olla tulevad meelde enda rasked hetked ja tahame neid jagada. Võib-olla käib meil peast läbi «jälle seesama jutt» ning me … lülitame end välja. Me kuulame, meil tekib igasuguseid segaseid tundeid ja sageli me ei tea, mida teha. Elu lõpetamise, surma teema tundub lihtsalt liiga suur ning meie oleme väiksed ja segaduses, kirjutab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel.
